Konservatiivne superjõud?

Isamaa ja Res Publica Liidu noortekogu juhi Linda Eichleri välja käidud mõte konservatiivsete jõudude ühendamisest on esmapilgul huvitav ja tundub matemaatiliselt mõistlik. Tegelikkus on aga keerulisem. 

Muidugi ei ole selles ettepanekus midagi ekstraordinaarset, arvestades, et IRL koosneb juba praegu paarikümnest paremtsentristlikust, konservatiivset või kristlik-demokraatlikust poliitilisest liikumisest. 

Kui vaadata ka pelgalt numbreid, on idee väga mõistlik - konservatiividel oleks sel juhul suisa 29 parlamendikohta, mis teeks neist Reformierakonna järel ja Keskerakonna ees suuruselt teise riigikogufraktsiooni. Selline jõud suudaks puht matemaatiliselt juba oluliselt enam poliitilisel maastikul saavutada. 

Samas ei ole matemaatika poliitikas alati nr 1.

IRL on ise ehe näide sellest, kuidas paljudest poliitilistest ühendusest moodustunud erakonnas koondub ühel hetkel otsustamine ikka ühe kitsa ringkonna kätte ja suur osa uude keskkonda sattunud parteiliikmetest tunneb end värskes liiterakonnas tõrjutuna ja otsustab lahkuda (vahetevahel ka teise parteisse). 

Konservatiivsete jõudude ühinemine on praegusel hetkel ka väga keeruline, kui vaadata kolme vastava parlamendierakonna sisemist poolt. Vabaerakond koosneb endistest isamaalastest, olles kohati ka sotsiaaldemokraatide nägu, IRL ideede puuduse käes vaevlevatest respublikaanidest ja EKRE erineval tasemel äärmuslastest. Ühisosa kolme partei vahel on keeruline leida ning tõenäoliselt sööks kõige radikaalsemate ideedega EKRE isamaalased ja respublikaanid lihtsalt  välja.

Seega võib mõte tugevast konservatiivsest jõust tunduda küll ilus, kuid reaalsus on oluliselt keerulisem. Kõigil tänastel tegijatel oleks selles mängus omad huvid, mis tähendaks omakorda konfliktide kiiret puhkemist.

Kõike seda arvesse võttes ei maksa ka imestada, miks Vabaerakonna esimees Andres Herkel ideest kuuldes  lihtsalt  naerma  pahvatas.

Partsi agoonia uppuval alusel

Manala teele minev Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) teeb tõenäoliselt üht viimast agoonilist pingutust, et veel üht oma liiget, sel korral Juhan Partsi, kõrgele ametikohale sokutada. Sotsiaaldemokraatide vastuseis sellele on ka mittepoliitilisel tasandil arusaadav. 

Ei saa eitada, et Partsi curriculum vitae (CV) on Kontrollikoja liikme jaoks tugev ja laitmatu – tal on seljataga töö riigikontrolöri, ministri ja peaministrina – selline poliitiline kogemus tuleb ametikohal, mis võimaldab reaalselt kujundada Euroopa Liidu rahanduspoliitikat, kindlasti  pigem  kasuks kui kahjuks. 

Samas ei ole Eesti tasandil mõistlik mööda vaadata Partsi poliitilistest möödalaskmistest (siinkohal võib muidugi vaielda) – Estonian Airi pankrot, praamitüli saarte ja mandri vahel, Rail Baltic, Tallinna Sadam jm. 

Sotsiaaldemokraatide esimees Jevgeni Ossinovski on öelnud, et Parts nende toetust ei saa, põhjendades oma seni vankumatut seisukohta muu hulgas sellega, et nende meelest tuleks olulistesse Euroopa institutsioonidesse saata Eestit esindama inimesi, kes jagavad tänasi euroopalikke põhiväärtusi, viidates Partsi (ja IRLi fraktsiooni) seisukohale näiteks kooseluseaduse küsimuses. 

Partsi saamine Kontrollikoja liikmeks tundub seega ebatõenäoline, isegi kui IRL ei soovi seda mõtet jätkuvalt maha matta. Arenguid on sel teemal oodata järgmisel nädalal ja kõige loogilisem oleks, kui välja käidaks uus kandidaat, ja seda teeks kompromissi otsiv Reformierakond.

Ajakirjanduses on võimalike kandidaatidena välja käidud näiteks Euroopa Stabiilsusmehhanismi asejuht ja finantsspetsialist Andres Sutt ning IMFi juures töötav Peter Lõhmus. 

Kõige kõrval ei saa aga ka välistada, et Parts esitatakse Kontrollikoja liikmeks ilma sotsiaaldemokraatide nõusolekuta, kuna ükski regulatsioon ei nõua, et valitsus langetaks selles küsimuses  otsuse ühehäälselt. 

See võiks aga omakorda põhjustada uue valitsuskriisi, mistõttu sellest võimalusest ükski osapool esialgu avalikult veel ei räägi.

Euroopa Kontrollikoja ümber käiv jagelus on kõige muu kõrval aga järjekordne märk sellest, et valitsuskoalitsiooni kolmepoolne n-ö sundkooselu püsib ainult tänu alternatiivide puudumisele. 

Paariast Keskerakonda ei saa pärast Edgar Savisaare taasvalimist jätkuvalt mängu võtta, tõrvikumarsse korraldav EKRE on liberaalide ja sotsiaaldemokraatide jaoks täiesti out ja Vabaerakond ei suuda ikka veel otsustada, mida ja miks ta poliitilisel maastikul saavutada tahab.

Koalitsiooni lagunemine ei oleks valitsuserakondadele samuti kasulik, kuna ükski uuring ei näita ühelegi partnerile paremat tulemust kui märtsikuistel parlamendivalimistel. Erakorralistel valimistel kaotaks kõik ainult parlamendikohti ning mõni partei kindlasti ka koha tulevases valitsuses.

Savisaar lepitust ei otsi - võit oli selleks liiga napp

Pühapäeval taas Keskerakonna esimeheks valitud 65-aastane Edgar Savisaar ei hakka Kadri Simsoni ja tema toetajatega lepitust otsima, võit oli tema jaoks lihtsalt liialt napp - 55 häält. 

Seda ei ole tal ka vaja, sest erakonna juhatuses jäi Simsoni leer samuti napilt vähemusse – 7:10 – kui võtta arvesse ka automaatselt juhatusse kuuluvat esialgu veel fraktsiooni esimeest Simsonit ennast, samuti erakonna juhti Edgar Savisaart ja Keskerakonna noortekogu esimeest Urmo Saareoja. 

Aseesimeeste valimisega andis Savisaar juba pühapäeval märku, et Simsonil ja tema toetajatel tuleb tema vastu kandideerimise eest maksta. Erakonna juhatus on täielikult lojaalne esimehele, sinna kuuluvad Savisaare soovil Siret Kotka, Olga Ivanova, Yana Toom ja Jaanus Karilaid.

Savisaare poole kaldu olev erakonna juhatus otsustab peagi ka selle, kuidas jätkab riigikogu Keskerakonna fraktsioon . On üsna ebatõenäoline, et Simsonil lubatakse fraktsiooni esimehena jätkata. Ka fraktsiooniliikmete endi seas oli kongressil napilt rohkem neid, kes andsid oma hääle senise esimehe toetuseks, see suhe oli vastavalt 14:13 Kadri Simsoni kasuks. 

Omaette küsimus on see, kas Simsoni leer jätkab erakonnas Savisaare vastu töötamist või üritab leppimise nimel pingutada. Samuti, kas pärast kaotust võib näha Simsoni toetajate lahkumist teistesse erakondadesse või parteist välja. Keskerakonna plaanis muutub juhtimine veelgi Tallinna- ja Savisaare-kesksemaks, tõenäoliselt ootab “korra majja löömist” ees ka Ida-Virumaad ja veel mõnda Keskerakonna jaoks olulist, Simsonile toetust avaldanud piirkonda. 

Üldises plaanis aga tähendab Savisaare võit seda, et riigi tasandil muutusi ei tule – valitsuskoalitsiooni n-ö sundabielu ükski partner alternatiivi puudumise tõttu lahutama ei hakka ja ülejäänud erakonnad vastandavad end Keskerakonnale veelgi teravamalt, mis tähendab, et partei mõju Eesti poliitikas muutub üha tühisemaks. 

Tallinna linna juhib hoolimata riigikohtu äsjasest lahendist jätkuvalt Savisaar ja keskvõimuga läbisaamine sellel rindel samuti ei parane, pärssides jätkuvalt ka pealinna arengut.

Tsirkust ja vandenõujuttu!

Keskerakonna valija on truu ja erakonna reiting püsib kõigest hoolimata stabiilselt 20-30 protsendi vahel. Kuid kuidas suhtub Keskerakonna delegaat võimuvõitlusesse partei sees, kui kogu erakonnameedia on otsustanud üht kandidaati ülistada ja teist lõputult materdada.

Keskerakonna juhi valimistel on dramaatilisust olnud varemgi, viimati 2011. aastal, kui Edgari Savisaar vastu kandideeris noor Jüri Ratas, kes sai toona (suisa) 41% häältesaagist. 

Ja kuigi eeldatavasti võidab ka sel pühapäeval nüüd juba 65-aastane Savisaar, ei ole kõik veel lõplikult kindel.

Ühe faktorina räägib Simsoni vastu piirkondade toetus: Savisaart toetab 16 piirkonda Simsoni viie vastu (kuus piirkonda on esitanud nii Simsoni kui ka Savisaare kandidatuuri). Kuid ka 2011. aastal toetas Ratast pelgalt kolm piirkonda, mis tähendanuks umbes sajaliikmelist toetust, samas kongressil oli mehe tulemus enam kui kuus korda suurem, mis näitab, et piirkondade toetus ei pruugi kongressihääletusel kajastuda. 

Samas on aga raske öelda, kas Savisaare algatatud lahing Simsoni vastu toob talle pigem kahju või kasu. Kuna Keskerakond on aastate jooksul üha rohkem n-ö Savisaare usku (peamiselt seetõttu, et suur hulk inimesi on lahkunud, jaksamata muutusi ära oodata), võib vastaskandidaadi ründamine mõjuda sel korral siiski efektiivsemalt kui nelja aasta eest. 

Oma kampaanivankri ette on Savisaar rakendanud nii linnameedia kui Kesknädala, mis ründab Simsoni ja tema nn leeri päev-päevalt üha agressiivsemalt. 

Kongressieelne Kesknädal on täesti üht tooni, siin näideta seitse sellenädalast artiklit: “Valime kaptenisillale Edgar Savisaare!”; “Kadri Simson distantseeris end Keskerakonnast”; “Simsoni toetavad võõrad, Savisaart omad!”; “Tulevik nõuab: Keskerakonda juhtigu Edgar Savisaar!”; “Mõistan neid, kes toetavad Edgarit – sest ta on Eesti parim poliitik”; “Savisaares jätkub elujõudu”; “Olgem Edgari poolt!” 

Ka maksumaksja raha eest üleval peetav Tallinna TV saatekava on jutumärkides rikkalik: pühapäeval oli eetris dokumentaalfilm "Tõusuvesi. Rahvarinde lugu", kolmapäeval Keskerakonna juhti ülistav “Meedia keskpunkt” neljapäeval oli Savisaar pika saatega "TeleTallinn" otse-eetris, reede õhtul on eetris ülistussaate "Räägime Savisaarest" 2. osa ja laupäeva õhtul dokumentaalfilm "Savisaar. Hetked ja arvamused". Lisaks on pühapäeval pea terve päev otseülekanne Keskerakonna kongressilt ja tihedat, eranditult Savisaart kiitvat kajastust pakub igapäevane uudistesaade “Täna” ja sellel järgnev meelelahutusprogramm “Täna+”. 

Kõige olulisem küsimus on siinjuures see, kas Keskerakonna delegaat läheb laimukampaaniaga pigem kaasa, suhtub ta sellesse tõrjuvalt, nagu usub Kadri Simson, või ei avalda see talle mingit mõju. 

On üsna tõenäoline, et Savisaar kasutab ka pühapäevasel kongressil igat võimalust, et veenda keskerakondlasi just talle häält andma. Üritades endast ohvrit maalida, samal ajal kinnitades oma tugevat võitlusvaimu ja üha paremat tervist. On igati usutav, et kõne eel tõuseb ta ovatsioonide saatel ka ratastoolist püsti, keegi ehk poetab sel puhul pisaragi. 

Tõenäosus, et Simson sellest Savisaare juhitavast tsirkusest elusana (veel enam võitjana) välja tuleb, on väike. Ootus selleks meie Eesti väikesel poliitilisel maastikul aga oi-oi kui suur.

Poolharitlasest eestlane

„Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane - k.a mõrvarid - kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.“

Mis muud, kui Eesti on õigusriik ja kõigil on õigus omale arvamusele ja ka väljendusvabadusele, olgu see niivõrd totter kui Ahto Lobjakase oma, aga isegi selles arvamuses on natukene tõtt. Kuigi võib täheldada, et millegipärast „häbi olla eestlane“ trend on kasvamas. Olgu see president või peaminister, kes sildistab ühe inimese pärast kogu rahvast.

Kuid seda teevad ka eestlased ise, kes sildistad paari idioodi pärast tervet moslemi kogukonda teadmata üldse, milles probleem peitub. Prantsusmaad vaevab äärmusluse probleem, aga seda omaenese kodanike näol, kes on sündinud Prantsusmaal. Kui kaksiktornide 19 terroristist olid kõik „koduaraablased“, siis islamiterrorism Lääne-Euroopas on samuti kohalik nähtus. Sel on lähim kokkupuutepind Anders Breivikuga, külmanärvilise valimatu tapja võrdkujuga.  Nagu Breivik, olid Pariisi mõrvarid, sealse organisatsiooni süda, ühiskonna heidikud, kes leidsid elu mõtte usus kui sõjaideoloogias.

Selge on see, et pagulased ja terroristid on kaks erinevat nähtust. Euroopa, kus pisiriiklikud julgeolekumured lubaksid valitsustel keelata põgenikele inimõigusi, ei oleks enam Euroopa. See, mida mõtles Prantsusmaa president „sõja“ all, on hoopis midagi muud, kui võiks arvata. Sõda selles kontekstis on prantsuse elustiili vastu ja vaba Euroopa vastu. Kui nüüd piirid kinni panna ja vaikselt karta, siis on terroristid saavutanud oma tahtmise.

Aga kas ka mõrvar on rohkem eurooplane kui poolharitlasest eestlane, seda ma öelda ei oska.

Kuidas tapeti meie sinilind

Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Läbi ta sai, Eesti oma “sinilind“ Estonian Air on surnud. Eestist on saanud saar ja riigi rahvusvaheline maine on saanud kahjustada. Kellel lasub süü, kellel tuleks käed raudu panna või hoopis preemiaks saata Euroopasse “soojale kohale”?

Esimeses järiekorras tahaks “tänu” avaldada Juhan Partsile, kes lõi majanduse hambutu juhtimisega Estonian Airi väljasuremiseks vajalikud tingimused, Eesti maksumaksaja raha tuulde loopimises, Eesti rahvusvahelise maine kahjustamise, aga ka aga ka normaalse Saaremaa ja mandri vahelise laevaliikluse likvideerimise eest. Ilmselt oleks kohane keegi vastutusele võtta, aga vaadates ajalugu, kirjutame need miljonid korstnasse ja unustame süüdlased. 

Muidugi peab toonitama, et koos Partsiga peaks vastutust jagama ka Palo. Muidugi ei tasuks unustada ka meeskonda, kuhu kuulusid Tero Taskila ja Jan Palmer. Meeskonnatöö oli küll hea, aga tundub et eesmärgiks ei olnud mitte Estonian Airi päästmine vaid selle väljasuretamine. Millega saadi ka äärmiselt hästi hakkama, ainult kõigi kahjuks lükkas Eesti valitsus seda keelatud abi andmisega edasi. 

Tuleb täheldada, et selleks pankrotiks oli aega valmistuda kaua. Kõik teadsid, milline otsus Euroopast tuleb, ja seetõttu oli võimalus luua aegasti uus ja imeliku nimega lennufirma Nordic Aviation Group. Nüüd on põhjust vastu rinda taguda ja endid kiita, sest nii hästi pole veel keegi hakkama saanud. Tulla tagasi nende miljonite juurde oleks jabur, sest neid me enam ei näe.

Kas lahata poliitilist laipa?

Kristiina Ojulandi peas toimuvat on raske ette kujutada. Veel mõne aja eest värvikate käekottidega meedia tähelepanu pälvinud endisest Eesti välisministrist on tänaseks saanud riigi suurim avalikult ajakirjanduses sõna võttev (ja seda ka saav!) ksenofoob-rassist-poliitik. 

Ojulandi populaarsus püsib umbes samal tasemel nagu viimastel parlamendivalimistel, kui tema juhitav Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) sai 0,4% häältest ning tema ise veidi enam kui kakssada häält. 

Sellegipoolest peab proua „valge rass on ohus“ ennast kõige õigema eestlase tiitli vääriliseks, rääkides pidevalt „rahva nimel“ ja koostades nimekirju kodumaa „reeturitest“. 

ETV arutelusaates „Vabariigi kodanikud“ küsiti hiljuti Ojulandilt, kas tema kõrval istuv Hiiumaal sündinud ja üles kasvanud mustanahaline noormees Carl Tuulik on eestlane. Ojuland vastas, et ta ei ole ekspert ja ei oska öelda. 

Meediaekspert Raul Rebane leidis selle peale, et Ojuland tegi poliitilise suitsiidi. Samas võiks küsida, kas olematu toetusega Ojulandi puhul saab üldse millestki taolisest rääkida. Kas kellegi jaoks on see naine veel sedavõrd tõsiseltvõetav, et ta võiks sooritada poliitilise enesetapu? 

Mulje Ojulandist kui reaalsest tegevpoliitikust jääb meie meediast. Äärmuslike sõnavõttudega ronib endine välisminister ikka ja jälle meie kõigi ühisesse avalikku ruumi. Küll valib Postimees Ojulandi nädala näoks, küll kutsutakse teda esinema „Vabariigi kodanikesse“, küll ilmub temast nuppe kui staarpoliitikust, küll otsustab mõni erakanal temast „ennenägematu dokumentaalfimi“ teha. 

Kuid kas poliitiline laip, kes rikub Eesti mainet ja üritab, seni õnneks ebaõnnestunult, meie ühiskonda oma eesmärkide ja odava populaaruse nimel lõhestada, peaks üldse mingit eetrivalgust nautima? Ehk ei rahuldaks tema ilmselget tähelepanuvajadust ja suudaks ta unustada. 

Mida arvad sellest teemast Sina?