Konservatiivne superjõud?

Isamaa ja Res Publica Liidu noortekogu juhi Linda Eichleri välja käidud mõte konservatiivsete jõudude ühendamisest on esmapilgul huvitav ja tundub matemaatiliselt mõistlik. Tegelikkus on aga keerulisem. 

Muidugi ei ole selles ettepanekus midagi ekstraordinaarset, arvestades, et IRL koosneb juba praegu paarikümnest paremtsentristlikust, konservatiivset või kristlik-demokraatlikust poliitilisest liikumisest. 

Kui vaadata ka pelgalt numbreid, on idee väga mõistlik - konservatiividel oleks sel juhul suisa 29 parlamendikohta, mis teeks neist Reformierakonna järel ja Keskerakonna ees suuruselt teise riigikogufraktsiooni. Selline jõud suudaks puht matemaatiliselt juba oluliselt enam poliitilisel maastikul saavutada. 

Samas ei ole matemaatika poliitikas alati nr 1.

IRL on ise ehe näide sellest, kuidas paljudest poliitilistest ühendusest moodustunud erakonnas koondub ühel hetkel otsustamine ikka ühe kitsa ringkonna kätte ja suur osa uude keskkonda sattunud parteiliikmetest tunneb end värskes liiterakonnas tõrjutuna ja otsustab lahkuda (vahetevahel ka teise parteisse). 

Konservatiivsete jõudude ühinemine on praegusel hetkel ka väga keeruline, kui vaadata kolme vastava parlamendierakonna sisemist poolt. Vabaerakond koosneb endistest isamaalastest, olles kohati ka sotsiaaldemokraatide nägu, IRL ideede puuduse käes vaevlevatest respublikaanidest ja EKRE erineval tasemel äärmuslastest. Ühisosa kolme partei vahel on keeruline leida ning tõenäoliselt sööks kõige radikaalsemate ideedega EKRE isamaalased ja respublikaanid lihtsalt  välja.

Seega võib mõte tugevast konservatiivsest jõust tunduda küll ilus, kuid reaalsus on oluliselt keerulisem. Kõigil tänastel tegijatel oleks selles mängus omad huvid, mis tähendaks omakorda konfliktide kiiret puhkemist.

Kõike seda arvesse võttes ei maksa ka imestada, miks Vabaerakonna esimees Andres Herkel ideest kuuldes  lihtsalt  naerma  pahvatas.

Partsi agoonia uppuval alusel

Manala teele minev Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) teeb tõenäoliselt üht viimast agoonilist pingutust, et veel üht oma liiget, sel korral Juhan Partsi, kõrgele ametikohale sokutada. Sotsiaaldemokraatide vastuseis sellele on ka mittepoliitilisel tasandil arusaadav. 

Ei saa eitada, et Partsi curriculum vitae (CV) on Kontrollikoja liikme jaoks tugev ja laitmatu – tal on seljataga töö riigikontrolöri, ministri ja peaministrina – selline poliitiline kogemus tuleb ametikohal, mis võimaldab reaalselt kujundada Euroopa Liidu rahanduspoliitikat, kindlasti  pigem  kasuks kui kahjuks. 

Samas ei ole Eesti tasandil mõistlik mööda vaadata Partsi poliitilistest möödalaskmistest (siinkohal võib muidugi vaielda) – Estonian Airi pankrot, praamitüli saarte ja mandri vahel, Rail Baltic, Tallinna Sadam jm. 

Sotsiaaldemokraatide esimees Jevgeni Ossinovski on öelnud, et Parts nende toetust ei saa, põhjendades oma seni vankumatut seisukohta muu hulgas sellega, et nende meelest tuleks olulistesse Euroopa institutsioonidesse saata Eestit esindama inimesi, kes jagavad tänasi euroopalikke põhiväärtusi, viidates Partsi (ja IRLi fraktsiooni) seisukohale näiteks kooseluseaduse küsimuses. 

Partsi saamine Kontrollikoja liikmeks tundub seega ebatõenäoline, isegi kui IRL ei soovi seda mõtet jätkuvalt maha matta. Arenguid on sel teemal oodata järgmisel nädalal ja kõige loogilisem oleks, kui välja käidaks uus kandidaat, ja seda teeks kompromissi otsiv Reformierakond.

Ajakirjanduses on võimalike kandidaatidena välja käidud näiteks Euroopa Stabiilsusmehhanismi asejuht ja finantsspetsialist Andres Sutt ning IMFi juures töötav Peter Lõhmus. 

Kõige kõrval ei saa aga ka välistada, et Parts esitatakse Kontrollikoja liikmeks ilma sotsiaaldemokraatide nõusolekuta, kuna ükski regulatsioon ei nõua, et valitsus langetaks selles küsimuses  otsuse ühehäälselt. 

See võiks aga omakorda põhjustada uue valitsuskriisi, mistõttu sellest võimalusest ükski osapool esialgu avalikult veel ei räägi.

Euroopa Kontrollikoja ümber käiv jagelus on kõige muu kõrval aga järjekordne märk sellest, et valitsuskoalitsiooni kolmepoolne n-ö sundkooselu püsib ainult tänu alternatiivide puudumisele. 

Paariast Keskerakonda ei saa pärast Edgar Savisaare taasvalimist jätkuvalt mängu võtta, tõrvikumarsse korraldav EKRE on liberaalide ja sotsiaaldemokraatide jaoks täiesti out ja Vabaerakond ei suuda ikka veel otsustada, mida ja miks ta poliitilisel maastikul saavutada tahab.

Koalitsiooni lagunemine ei oleks valitsuserakondadele samuti kasulik, kuna ükski uuring ei näita ühelegi partnerile paremat tulemust kui märtsikuistel parlamendivalimistel. Erakorralistel valimistel kaotaks kõik ainult parlamendikohti ning mõni partei kindlasti ka koha tulevases valitsuses.

Savisaar lepitust ei otsi - võit oli selleks liiga napp

Pühapäeval taas Keskerakonna esimeheks valitud 65-aastane Edgar Savisaar ei hakka Kadri Simsoni ja tema toetajatega lepitust otsima, võit oli tema jaoks lihtsalt liialt napp - 55 häält. 

Seda ei ole tal ka vaja, sest erakonna juhatuses jäi Simsoni leer samuti napilt vähemusse – 7:10 – kui võtta arvesse ka automaatselt juhatusse kuuluvat esialgu veel fraktsiooni esimeest Simsonit ennast, samuti erakonna juhti Edgar Savisaart ja Keskerakonna noortekogu esimeest Urmo Saareoja. 

Aseesimeeste valimisega andis Savisaar juba pühapäeval märku, et Simsonil ja tema toetajatel tuleb tema vastu kandideerimise eest maksta. Erakonna juhatus on täielikult lojaalne esimehele, sinna kuuluvad Savisaare soovil Siret Kotka, Olga Ivanova, Yana Toom ja Jaanus Karilaid.

Savisaare poole kaldu olev erakonna juhatus otsustab peagi ka selle, kuidas jätkab riigikogu Keskerakonna fraktsioon . On üsna ebatõenäoline, et Simsonil lubatakse fraktsiooni esimehena jätkata. Ka fraktsiooniliikmete endi seas oli kongressil napilt rohkem neid, kes andsid oma hääle senise esimehe toetuseks, see suhe oli vastavalt 14:13 Kadri Simsoni kasuks. 

Omaette küsimus on see, kas Simsoni leer jätkab erakonnas Savisaare vastu töötamist või üritab leppimise nimel pingutada. Samuti, kas pärast kaotust võib näha Simsoni toetajate lahkumist teistesse erakondadesse või parteist välja. Keskerakonna plaanis muutub juhtimine veelgi Tallinna- ja Savisaare-kesksemaks, tõenäoliselt ootab “korra majja löömist” ees ka Ida-Virumaad ja veel mõnda Keskerakonna jaoks olulist, Simsonile toetust avaldanud piirkonda. 

Üldises plaanis aga tähendab Savisaare võit seda, et riigi tasandil muutusi ei tule – valitsuskoalitsiooni n-ö sundabielu ükski partner alternatiivi puudumise tõttu lahutama ei hakka ja ülejäänud erakonnad vastandavad end Keskerakonnale veelgi teravamalt, mis tähendab, et partei mõju Eesti poliitikas muutub üha tühisemaks. 

Tallinna linna juhib hoolimata riigikohtu äsjasest lahendist jätkuvalt Savisaar ja keskvõimuga läbisaamine sellel rindel samuti ei parane, pärssides jätkuvalt ka pealinna arengut.