Tsirkust ja vandenõujuttu!

Keskerakonna valija on truu ja erakonna reiting püsib kõigest hoolimata stabiilselt 20-30 protsendi vahel. Kuid kuidas suhtub Keskerakonna delegaat võimuvõitlusesse partei sees, kui kogu erakonnameedia on otsustanud üht kandidaati ülistada ja teist lõputult materdada.

Keskerakonna juhi valimistel on dramaatilisust olnud varemgi, viimati 2011. aastal, kui Edgari Savisaar vastu kandideeris noor Jüri Ratas, kes sai toona (suisa) 41% häältesaagist. 

Ja kuigi eeldatavasti võidab ka sel pühapäeval nüüd juba 65-aastane Savisaar, ei ole kõik veel lõplikult kindel.

Ühe faktorina räägib Simsoni vastu piirkondade toetus: Savisaart toetab 16 piirkonda Simsoni viie vastu (kuus piirkonda on esitanud nii Simsoni kui ka Savisaare kandidatuuri). Kuid ka 2011. aastal toetas Ratast pelgalt kolm piirkonda, mis tähendanuks umbes sajaliikmelist toetust, samas kongressil oli mehe tulemus enam kui kuus korda suurem, mis näitab, et piirkondade toetus ei pruugi kongressihääletusel kajastuda. 

Samas on aga raske öelda, kas Savisaare algatatud lahing Simsoni vastu toob talle pigem kahju või kasu. Kuna Keskerakond on aastate jooksul üha rohkem n-ö Savisaare usku (peamiselt seetõttu, et suur hulk inimesi on lahkunud, jaksamata muutusi ära oodata), võib vastaskandidaadi ründamine mõjuda sel korral siiski efektiivsemalt kui nelja aasta eest. 

Oma kampaanivankri ette on Savisaar rakendanud nii linnameedia kui Kesknädala, mis ründab Simsoni ja tema nn leeri päev-päevalt üha agressiivsemalt. 

Kongressieelne Kesknädal on täesti üht tooni, siin näideta seitse sellenädalast artiklit: “Valime kaptenisillale Edgar Savisaare!”; “Kadri Simson distantseeris end Keskerakonnast”; “Simsoni toetavad võõrad, Savisaart omad!”; “Tulevik nõuab: Keskerakonda juhtigu Edgar Savisaar!”; “Mõistan neid, kes toetavad Edgarit – sest ta on Eesti parim poliitik”; “Savisaares jätkub elujõudu”; “Olgem Edgari poolt!” 

Ka maksumaksja raha eest üleval peetav Tallinna TV saatekava on jutumärkides rikkalik: pühapäeval oli eetris dokumentaalfilm "Tõusuvesi. Rahvarinde lugu", kolmapäeval Keskerakonna juhti ülistav “Meedia keskpunkt” neljapäeval oli Savisaar pika saatega "TeleTallinn" otse-eetris, reede õhtul on eetris ülistussaate "Räägime Savisaarest" 2. osa ja laupäeva õhtul dokumentaalfilm "Savisaar. Hetked ja arvamused". Lisaks on pühapäeval pea terve päev otseülekanne Keskerakonna kongressilt ja tihedat, eranditult Savisaart kiitvat kajastust pakub igapäevane uudistesaade “Täna” ja sellel järgnev meelelahutusprogramm “Täna+”. 

Kõige olulisem küsimus on siinjuures see, kas Keskerakonna delegaat läheb laimukampaaniaga pigem kaasa, suhtub ta sellesse tõrjuvalt, nagu usub Kadri Simson, või ei avalda see talle mingit mõju. 

On üsna tõenäoline, et Savisaar kasutab ka pühapäevasel kongressil igat võimalust, et veenda keskerakondlasi just talle häält andma. Üritades endast ohvrit maalida, samal ajal kinnitades oma tugevat võitlusvaimu ja üha paremat tervist. On igati usutav, et kõne eel tõuseb ta ovatsioonide saatel ka ratastoolist püsti, keegi ehk poetab sel puhul pisaragi. 

Tõenäosus, et Simson sellest Savisaare juhitavast tsirkusest elusana (veel enam võitjana) välja tuleb, on väike. Ootus selleks meie Eesti väikesel poliitilisel maastikul aga oi-oi kui suur.

Poolharitlasest eestlane

„Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane - k.a mõrvarid - kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.“

Mis muud, kui Eesti on õigusriik ja kõigil on õigus omale arvamusele ja ka väljendusvabadusele, olgu see niivõrd totter kui Ahto Lobjakase oma, aga isegi selles arvamuses on natukene tõtt. Kuigi võib täheldada, et millegipärast „häbi olla eestlane“ trend on kasvamas. Olgu see president või peaminister, kes sildistab ühe inimese pärast kogu rahvast.

Kuid seda teevad ka eestlased ise, kes sildistad paari idioodi pärast tervet moslemi kogukonda teadmata üldse, milles probleem peitub. Prantsusmaad vaevab äärmusluse probleem, aga seda omaenese kodanike näol, kes on sündinud Prantsusmaal. Kui kaksiktornide 19 terroristist olid kõik „koduaraablased“, siis islamiterrorism Lääne-Euroopas on samuti kohalik nähtus. Sel on lähim kokkupuutepind Anders Breivikuga, külmanärvilise valimatu tapja võrdkujuga.  Nagu Breivik, olid Pariisi mõrvarid, sealse organisatsiooni süda, ühiskonna heidikud, kes leidsid elu mõtte usus kui sõjaideoloogias.

Selge on see, et pagulased ja terroristid on kaks erinevat nähtust. Euroopa, kus pisiriiklikud julgeolekumured lubaksid valitsustel keelata põgenikele inimõigusi, ei oleks enam Euroopa. See, mida mõtles Prantsusmaa president „sõja“ all, on hoopis midagi muud, kui võiks arvata. Sõda selles kontekstis on prantsuse elustiili vastu ja vaba Euroopa vastu. Kui nüüd piirid kinni panna ja vaikselt karta, siis on terroristid saavutanud oma tahtmise.

Aga kas ka mõrvar on rohkem eurooplane kui poolharitlasest eestlane, seda ma öelda ei oska.

Kuidas tapeti meie sinilind

Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Läbi ta sai, Eesti oma “sinilind“ Estonian Air on surnud. Eestist on saanud saar ja riigi rahvusvaheline maine on saanud kahjustada. Kellel lasub süü, kellel tuleks käed raudu panna või hoopis preemiaks saata Euroopasse “soojale kohale”?

Esimeses järiekorras tahaks “tänu” avaldada Juhan Partsile, kes lõi majanduse hambutu juhtimisega Estonian Airi väljasuremiseks vajalikud tingimused, Eesti maksumaksaja raha tuulde loopimises, Eesti rahvusvahelise maine kahjustamise, aga ka aga ka normaalse Saaremaa ja mandri vahelise laevaliikluse likvideerimise eest. Ilmselt oleks kohane keegi vastutusele võtta, aga vaadates ajalugu, kirjutame need miljonid korstnasse ja unustame süüdlased. 

Muidugi peab toonitama, et koos Partsiga peaks vastutust jagama ka Palo. Muidugi ei tasuks unustada ka meeskonda, kuhu kuulusid Tero Taskila ja Jan Palmer. Meeskonnatöö oli küll hea, aga tundub et eesmärgiks ei olnud mitte Estonian Airi päästmine vaid selle väljasuretamine. Millega saadi ka äärmiselt hästi hakkama, ainult kõigi kahjuks lükkas Eesti valitsus seda keelatud abi andmisega edasi. 

Tuleb täheldada, et selleks pankrotiks oli aega valmistuda kaua. Kõik teadsid, milline otsus Euroopast tuleb, ja seetõttu oli võimalus luua aegasti uus ja imeliku nimega lennufirma Nordic Aviation Group. Nüüd on põhjust vastu rinda taguda ja endid kiita, sest nii hästi pole veel keegi hakkama saanud. Tulla tagasi nende miljonite juurde oleks jabur, sest neid me enam ei näe.

Kas lahata poliitilist laipa?

Kristiina Ojulandi peas toimuvat on raske ette kujutada. Veel mõne aja eest värvikate käekottidega meedia tähelepanu pälvinud endisest Eesti välisministrist on tänaseks saanud riigi suurim avalikult ajakirjanduses sõna võttev (ja seda ka saav!) ksenofoob-rassist-poliitik. 

Ojulandi populaarsus püsib umbes samal tasemel nagu viimastel parlamendivalimistel, kui tema juhitav Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) sai 0,4% häältest ning tema ise veidi enam kui kakssada häält. 

Sellegipoolest peab proua „valge rass on ohus“ ennast kõige õigema eestlase tiitli vääriliseks, rääkides pidevalt „rahva nimel“ ja koostades nimekirju kodumaa „reeturitest“. 

ETV arutelusaates „Vabariigi kodanikud“ küsiti hiljuti Ojulandilt, kas tema kõrval istuv Hiiumaal sündinud ja üles kasvanud mustanahaline noormees Carl Tuulik on eestlane. Ojuland vastas, et ta ei ole ekspert ja ei oska öelda. 

Meediaekspert Raul Rebane leidis selle peale, et Ojuland tegi poliitilise suitsiidi. Samas võiks küsida, kas olematu toetusega Ojulandi puhul saab üldse millestki taolisest rääkida. Kas kellegi jaoks on see naine veel sedavõrd tõsiseltvõetav, et ta võiks sooritada poliitilise enesetapu? 

Mulje Ojulandist kui reaalsest tegevpoliitikust jääb meie meediast. Äärmuslike sõnavõttudega ronib endine välisminister ikka ja jälle meie kõigi ühisesse avalikku ruumi. Küll valib Postimees Ojulandi nädala näoks, küll kutsutakse teda esinema „Vabariigi kodanikesse“, küll ilmub temast nuppe kui staarpoliitikust, küll otsustab mõni erakanal temast „ennenägematu dokumentaalfimi“ teha. 

Kuid kas poliitiline laip, kes rikub Eesti mainet ja üritab, seni õnneks ebaõnnestunult, meie ühiskonda oma eesmärkide ja odava populaaruse nimel lõhestada, peaks üldse mingit eetrivalgust nautima? Ehk ei rahuldaks tema ilmselget tähelepanuvajadust ja suudaks ta unustada. 

Mida arvad sellest teemast Sina?

Karla ja Peetri kaitsmisest

Õhuväe ülem Jaak Tarien nentis eelmisel nädalal, et Eestis teenivad tumedanahalised liitlasriikide sõjaväelased on oma rassi ja nahavärvi tõttu sattunud siin „Karlade ja Peetrite“ (kujund EKRE wunderkind Jaak Madisonilt) rünnakute ohvriks. 

Kuigi jätkuvalt on inimesi, kes üritavad sõltumata kardinaalselt teist juttu räägivatest iga-aastastest uuringutest väita, et rassism ja sallimatus ei ole Eestimaal mingi probleem, tuleks sellistesse juhtumitesse suhtuda ülima tõsidusega. 

Enamik  rahvaesindajatest avaldasid Tarieni avalduse järel toetust Eesti palvel siia tulnud Ameerika sõduritele, kuid EKRE fraktsiooni kuuluv parlamendisaadik ja Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison arvas hoopis, et rünnaku eest vastutab mustanahaline sõdur, kes ei kanna tööst vabal ajal sõjaväevormi (ja ei ole nõnda näiteks varjupaigataotlejatest tumedanahalisi rünnata ihkava „Karla või Peetri“ jaoks tuvastatav). 

Rassistlike vägivallatsejate tegudele õigustuste otsimine ei aita mingil moel rassismiprobleemi lahendada ega julgusta ka meie liitlasi. Veelgi enam, soovitus, et tumedanahalistel oleks targem ennast erinevalt ülejäänud rahvast mingil moel märgistada, meenutab vägisi aegu, mida pea kogu maailm meenutab suure õudusega. 

Madisoni avaldust ei tohiks samas kindlasti jätta tähelepanuta. EKRE fraktsiooni esimees Martin „kui on must, näita ust“ Helme keeldus näiteks Madisoni mõttevälgatust kommenteerimast, mistõttu jääb kahtlemata mulje, et partei põhiliin, mis üritab pidevalt väita, et nende erakonda üritatakse alusetult äärmuslikuks tembeldada, on selle arvamusega päri. 

EKRE, nagu ka Kristiina „valge rass on ohus“ Ojulandi RÜE, üritab selliste sõnavõttude ja/või sellistest sõnavõttudest erakonna mitte distantseerumisega võita sallimatute toetust. Ja mis kõige hirmsam: erinevatele hirmudele mängiv retoorika, et „õige eestlane“ on vaid valge, eestikeelne, heteroseksuaalne ja igasuguse füüsilise või vaimse eripärata, tundub töötavat. Ja kuna see nii on, siis ei tõmbagi EKRE (veel vähem RÜE aka Ojuland) õige ja vale, aktsepteeritava ja mitteakstsepteeritava vahele tihti mingit piiri. 

Ülejäänud ühiskond ei tohiks aga siinkohal tegevusetult vaikida, vaid peaks sellele vastukaaluks saatma selge signaali, et vihakõne ja diskrimineerimine rahvuse, nahavärvuse, päritolu, seksuaalse orientatsiooni või usu põhjal juba ainuüksi sedasorti avalduste näol, veel vähem „Karlade ja Peetrite“ tegude läbi, ei ole 21. sajandil Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluvas Eestis aktsepteeritav. 

 „Arvestades valitsuse äärmusliku poliitikat, mis on selge oma rahva vastu suunatud viha õhutamine, pole ka midagi imestada, kui Karla või Peeter ei tee vahet teisest maailmanurgast pärit isikutel ning ei suuda T-särgi värvi järgi määrata nende siinviibimise põhjust.“ Jaak Madison, riigikogu XIII koosseisu liige. 31.10.2015.

Mida arvad sellest teemast Sina?