Poeg on tulnud koju

Kõlagu fanfaarid ja voolaku shampanja , lõpuks on võidule pääsenud õiglus ja paljud saavad eemaldada oma rinnust kollase lindi. Laupäeval vabastati KAPO ametnik, kes kuidagi eksikombel oli sattunud piirile ja kohe tekkis olukord, kus hakati teineteist süüdistama. Kas toimus piiri rikkumine või mitte seda me ei saa ilmselt kunagi teada, sest see ei kuulu avaliku teabe alla. Kuid siiski saime vahetada Eston Kohveri riigireeturi Aleksei Dresseni vastu.

               Ilmselt see aastapikkune komejant oligi võimumäng ja nagu näha on ühe inimese elu võimumängus tähtsusetu ja lõppude lõpuks oli hr Kohver süütu kannataja. Ometigi vahetati Kohver Dresseni vastu isegi peale seda, kui Venemaa kauaaegne riigijuht Vladimir Putin kirjutas 28 augustil alla dekreedile, kus ta lõpetas Eestiga vangide vahetuse.

               Kuid nagu ütles justitsminster Urmas Reinsalu : "See kindlasti ei puuduta küsimust, kas Kohver saaks tulla Eestisse oma "karistust" kandma," kommenteeris ta. "Selliseid probleeme reguleeritakse Euroopa konventsiooniga." Nagu näha nii ka oli lõpuks lahenes kõik nii nagu lahenema pidi Kohver on kodus ja eestlased ei pea toitma riigireetur Dressenit. Võib ka öelda, et hunid söönud lambad terved.

               Eston Kohveri röövimine pani meie valitsuse tegutsema ja hakati kontrolljoont raadama ning piiri tähistama. Varsti valmib ka piiritara. Aga roheliste mehikeste eest see ei kaitse, sest nagu Vladimir Juškin osutas, nad on juba ammu siin ja ootavad märguannet.

Narratiivita välisrindel

Kas Eesti peaks maailma asjades kaasa rääkima? Kas Eesti puhul saab üldse rääkida iseseisevast välispoliitikast või päädib see pelgalt Berliini, Brüsseli ja Washingtoni seisukohtade takka kiitmisega? 

Eesti välispoliitika eesmärgid on mustvalgel lugemiseks üleval välisministeeriumi kodulehel. Eesmärke on täpselt sama palju kui ühel tervel inimesel käel sõrmi. Kogu jutt on sealjuures äärmiselt üldsõnaline a la „isikute kaitse välismaal ja välissuhetes“, „julgeoleku kindlustatus ja jagamatus“, „rahvusvaheliste suhete stabiilsus ja ennustatavus“. 

Rohkemat ehk ei tasugi oodata, arvestades, et Eesti poliitilisel areenil ei tegeleta globaalsete küsimustega ning valimiste ajal on peamisteks aruteluteemadeks ikka ja jälle sise- ja kaitsepoliitika. Mõtet geopoliitilistel teemadel debateerida ka ei ole, sest erakondade programmidest välispoliitilistes seisukohtades põhimõttelisi erinevusi lihtsalt ei leia. 

Millist välispoliitikat valimiste järel kujundama lubati hakata? Eheda näitena võib tuua kuiva punkti Keskerakonna programmist: „Mõistame hukka „Islamiriigi“ liikumise vägivalla.“ Soovimatus riigina välispoliitilisel areenil silma paista iseloomustab aga muidugi kogu meie poliitilist spektrit. 

Kõigi nelja suure erakonna valimisprogrammidest käib läbi näiteks üllas (kuigi taas mitte kui midagi ütlev) lubadus hoida ja arendada liitlassuhet Ameerika Ühendriikidega. IRLi programm märgib suisa loosunglikult: „Euroopa ei tohi endale lubada põhjendamatut ja üleolevat antiamerikanismi.“

Virrvarri sees paistab silma kevadistel riigikoguvalimistel alla protsendipunkti häältest kogunud partei Eestimaa Rohelised, mis tahaks hakata riigi välispoliitikat kujundama (üllatus-üllatus) „riiki globaalsetesse kliima- ja keskkonnajulgeoleku struktuuridesse integreerides“. 

Aga põhjus, miks Eestil puudub iseseisev välispoliitika, peitub selles, et meie riik (või täpsemini - valitsus) ei näe 24 aastat pärast iseseisvuse taastamist enam otsest vajadust välispoliitilisi otsuseid langetada. Mugavam on järgida suunda ja nõustuda sellega, mida ütleb millegi kohta mõni suurriik siin või seal pool Atlandit. 

Viimastel aastatel on näiteks üles kerkinud maailma suurima omariikluseta rahva, kurdide küsimus. Samal ajal kui terroriorganisatsioon Islamiriik jätkab kahe riigi territooriumi vallutamist, on Iraagi aladel tekkinud võimuvaakum, milles võiks kurdide riik viimaks potentsiaalselt tekkida. 

Kuigi Eestile, pidades silmas meie riigi ajalugu ja põhiväärtusi, peaks olema oluline rahvusvaheline printsiip rahvaste enesemääramise õigusest, millele tugines 1918. aastal ka Eesti iseseisvusmanifest, ei taheta praegu ühe oma vabaduse eest võitleva omariikluseta rahva küsimuses ohje haarata. Selle asemel peidetakse end rahulikult ühe teise rahvusvahelise printsiibi taha ning räägitakse tõsimeeli Iraagi ühtsusest ja territoriaalsest terviklikkusest. 

Hiljuti sel teemal ühe anonüümseks jääda soovinud välisministeeriumi ametnikuga rääkides, tunnistas ta mulle, et kuna rahvusvahelisel tasandil Iraagi Kurdistani iseseisuvusteemaline debatt puudub, ei söanda ka Eesti kurde toetama hakata. Siiski on tema kinnitusel välisministeeriumis seda küsimust majasiseselt arutatud ja valmidus kurdide püüdlusi toetada on ka tegelikult täiesti olemas. 

Kuid nagu ütles välisminister Marina Kaljurand ametisse astudes, ja on ka varem toonitatud, ei aja ministeerium ega ükski minister oma isiklikku välispoliitikat, vaid lähtub valitsuse seisukohtadest. 

Ja võimul oleva valitsuse juht, peaminister Taavi Rõivas märkis juba eelmisel aastal ametisse astudes järgmist: „Loodava valitsusliidu välispoliitika jätkab senisel kindlal kursil. /../ Me usume, et Eestil ei ole vaja suurt narratiivi“. 

Mida arvad sellest teemast Sina?

Harakiri Keskerakonna moodi

Kui aasta algul oli loota, et Keskerakonda tabab noorenduskuur, siis nüüdseks on näha, et noorenes ainult Edgar Savisaar. Saades võitu oma raskest haigusest ja kogudes uusi mõtteid, otsustas ta uuesti kandideerida erakonna esimeheks või nagu ta ise ütles: „Ma saan aru, et liiga vara on püssi põõsasse visata.“

Seega jätkub vana saaga, kus kõik kõnnivad Keskerakonanst mööda nagu pidalitõbisest ja ei soovi sellega tegemist teha. Savisaar aga istub oma elevandiluust lossis, sügab kõhtu ja lagistab pööbli üle naerda. Millal saab ta aru, et aeg oleks poliitkarjäärist eemale tõmbuda, nautida oma elutöö vilju ja anda võimalus uuele põlvkonnale?

Tundub, et Savisaar on selline külaline, kes ei saa aru, millal oleks aeg ära minna, ja erakonnakaaslased ei tihka talle seda ka öelda. Tuleb veel vaid loota, et kusagil Keskerakonna ridades on säilinud inimesi, kes suudavad mõtelda oma peaga ja novembrikuistel valimistel teha ajalugu, valides esimeheks mõne teise isiku. 

Praegu igatahes tundub, et Savisaar soovib poliitikast lahkuda koos oma erakonnaga. Miks muidu sellised arusaamatud käigud. Ilmselt ei soovi jätta Savisaar oma erakonda mitte kellelegi ja seetõttu tahab ta jätkata seni, kuni hing on sees. 

Mida arvad sellest teemast sina? 

Eestil on võimekust

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker teatab kolmapäeval tõenäoliselt, et Eestil tuleb Euroopa rändekava alusel kahel järgneval aastal vastu võtta veel mitusada sõjapõgenikku. Olgu see siis täiendavalt 100, 200 või 500 siia saabuvat inimest, ei ohusta see hulk Eesti püsimajäämist ega suru meie riiki ükskõik millises mõttes põlvili.

Ei saa eitada, et lõputuna näiv põgenikevool Euroopa südamesse on probleem, ennekõike üha suurenevates numbrites siia jõudvate majanduspõgenike, kuid ka islamiäärmuslaste näol, ja ka sellepärast, et Euroopa Liidul ei ole nende väljasaatmiseks jätkuvalt selget plaani. Seetõttu on ka eestlaste kui ühe Euroopa perre kuuluva rahva mure mõistetav. 

Kuid see ei tähenda, et sellepärast peaks kannatama need, kes on põgenenud sõja jalust, oma kodudest, ja riskinud eluga, et jõuda paika, kus tsiviliseeritult oodata ja loota, et verine konflikt leiab ühel päeval oma lõpu, misjärel on võimalik taas oma kodudesse naasta.

Oma võimete kohaselt on meil kohustus neid inimesi praegu aidata. Ja seda lähtumata nende rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust või usutunnistusest (Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12).

Sel teemal peetavast debatist aga, kui seda, mida me oma ümber näeme, saab üldse enam debatiks nimetada, on kriisi süvenemisel kadunud mõistlik arutelu. Selle asemel on süvenenud ühiskonnas miski, mida valitseb ühelt poolt hüsteeria ja teiselt poolt hirm. Mõistlik debatt põhineb faktidel, mitte emotsioonidel. Tuleme selle juurde tagasi.

Mida arvad sellest teemast Sina?

Fakt on, et... 

* Eesti pakub Euroopasse jõudvatest inimestest rändekava alusel assüüli ehk varjupaika ainult rahvusvahelise kaitse saanud pagulastele ehk inimestele, kes põgenevad sõja ja tagakiusamise eest.

* Eestil on võimalik kontrollida siiatulevate põgenike tausta ja keelduda vastu võtmast inimesi, kellest võib kujuneda oht Eesti julgeolekule.

* Põgenikega viiakse läbi intervjuud, tutvustatakse neile Eesti olusid ning selgitatakse välja, kas nad soovivad Eestisse tulla (põgenikul on õigus otsustada, kas ta soovib siia ümberasuda).

* Põgenikest on Eesti poolt eelistatud isikud, kellel on kõige suurem potentsiaal Eesti ühiskonnas edukalt kohaneda ning hakkama saada.

* Ümberpaigutamisel ja -asustamisel on eelistatud perekonnad, kristlased ja haavatavad grupid (nende hulka kuuluvad orvud, alaealised, piinamise ohvriks langenud naised ja üksikemad).

* Põgenikud ei tule Eestisse korraga, vaid kahe aasta jooksul väiksemate hulkade kaupa, et olukorda hallata ja saabujaid korralikult integreerida.

* Põgenikke ei panda elama ühte kohta (a la Vao külla).

* Põgeniku elamispinna ja kommunaalkulud kaetakse kahe aasta jooksul alates elamisloa väljastamisest. Kinni maksab need Eesti riik sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.

* Põgeniku perekonna (abikaasa ning vallaline ja alaelaline laps) taasühinemise lubamise osas teeb otsuse politsei- ja piirivalveamet, hinnates igat juhtu eraldi. Automaatselt lähisugulasi riiki kaasa võtta ei saa.

* Sõjapõgenikul on samad õigused kõigi Eesti elanikega.

Tuletõrjuja Rõivas

Eesti tulipunktiks on saanud Vao küla, nüüd juba sõna otseses mõttes. Tänu sellele sündmusele nägime härra peaminister Taavi Rõivase tõelist kutsumust - ta on tuletõrjuja.

Ma ei taha sellega alavääristada nii ülla ameti pidajaid, kuid peaministri ülesanne ei ole käia süütamistel ja otsida süüdlasi või veel vähem süüdistada oma rahvast. See on see hetk, kus võib härra Rõivaselt küsida, kas ta diskrimineerib eestlasi, sest samasuguste olukordade erinev käsitlemine seda on. Ühelgi teisel süütamisel pole ta kohal käinud, ei ole ta ka käinud süütamistel, mis on lõppenud hukkunutega. Võib-olla on see uus traditsioon või on ta lihtsalt kurjategija, kes naaseb kuritööpaigale.

Sarkasmi kõrvale heites näeme, et Eesti Vabariigi valitsus ei suuda kriisihetkel adekvaatselt reageerida. Minu meelest ei peaks olema peaminister iga süütamise ja poevarguse kõrval ega ka tänitama, milline rahvus meil on ja milline on selle rahvuse viha. Ilmselt kõik saavad aru, et see ei ole ka tema kohus.  Ometi teades, et rahva seas on levinud umbusk ja sallimatus, pidas ta vajalikuks minna kohale. Teadmata, kas see võib antud olukorda eskaleerida.

Ma mõistan, et Vao pagulaskeskuses elavatele inimestele tuleb toetust avaldada ja neid aidata nii palju, kui võimalust on. Kuid see ei ole jutu mõte, nagu sai eelnevalt öeldud. Tähtsam teema on see, kuidas käitus peaminister ja kas tema otsus oli adekvaatne või mitte. 

Mida arvad sellest teemast Sina?