Konservatiivne superjõud?

Isamaa ja Res Publica Liidu noortekogu juhi Linda Eichleri välja käidud mõte konservatiivsete jõudude ühendamisest on esmapilgul huvitav ja tundub matemaatiliselt mõistlik. Tegelikkus on aga keerulisem. 

Muidugi ei ole selles ettepanekus midagi ekstraordinaarset, arvestades, et IRL koosneb juba praegu paarikümnest paremtsentristlikust, konservatiivset või kristlik-demokraatlikust poliitilisest liikumisest. 

Kui vaadata ka pelgalt numbreid, on idee väga mõistlik - konservatiividel oleks sel juhul suisa 29 parlamendikohta, mis teeks neist Reformierakonna järel ja Keskerakonna ees suuruselt teise riigikogufraktsiooni. Selline jõud suudaks puht matemaatiliselt juba oluliselt enam poliitilisel maastikul saavutada. 

Samas ei ole matemaatika poliitikas alati nr 1.

IRL on ise ehe näide sellest, kuidas paljudest poliitilistest ühendusest moodustunud erakonnas koondub ühel hetkel otsustamine ikka ühe kitsa ringkonna kätte ja suur osa uude keskkonda sattunud parteiliikmetest tunneb end värskes liiterakonnas tõrjutuna ja otsustab lahkuda (vahetevahel ka teise parteisse). 

Konservatiivsete jõudude ühinemine on praegusel hetkel ka väga keeruline, kui vaadata kolme vastava parlamendierakonna sisemist poolt. Vabaerakond koosneb endistest isamaalastest, olles kohati ka sotsiaaldemokraatide nägu, IRL ideede puuduse käes vaevlevatest respublikaanidest ja EKRE erineval tasemel äärmuslastest. Ühisosa kolme partei vahel on keeruline leida ning tõenäoliselt sööks kõige radikaalsemate ideedega EKRE isamaalased ja respublikaanid lihtsalt  välja.

Seega võib mõte tugevast konservatiivsest jõust tunduda küll ilus, kuid reaalsus on oluliselt keerulisem. Kõigil tänastel tegijatel oleks selles mängus omad huvid, mis tähendaks omakorda konfliktide kiiret puhkemist.

Kõike seda arvesse võttes ei maksa ka imestada, miks Vabaerakonna esimees Andres Herkel ideest kuuldes  lihtsalt  naerma  pahvatas.