Narratiivita välisrindel

Kas Eesti peaks maailma asjades kaasa rääkima? Kas Eesti puhul saab üldse rääkida iseseisevast välispoliitikast või päädib see pelgalt Berliini, Brüsseli ja Washingtoni seisukohtade takka kiitmisega? 

Eesti välispoliitika eesmärgid on mustvalgel lugemiseks üleval välisministeeriumi kodulehel. Eesmärke on täpselt sama palju kui ühel tervel inimesel käel sõrmi. Kogu jutt on sealjuures äärmiselt üldsõnaline a la „isikute kaitse välismaal ja välissuhetes“, „julgeoleku kindlustatus ja jagamatus“, „rahvusvaheliste suhete stabiilsus ja ennustatavus“. 

Rohkemat ehk ei tasugi oodata, arvestades, et Eesti poliitilisel areenil ei tegeleta globaalsete küsimustega ning valimiste ajal on peamisteks aruteluteemadeks ikka ja jälle sise- ja kaitsepoliitika. Mõtet geopoliitilistel teemadel debateerida ka ei ole, sest erakondade programmidest välispoliitilistes seisukohtades põhimõttelisi erinevusi lihtsalt ei leia. 

Millist välispoliitikat valimiste järel kujundama lubati hakata? Eheda näitena võib tuua kuiva punkti Keskerakonna programmist: „Mõistame hukka „Islamiriigi“ liikumise vägivalla.“ Soovimatus riigina välispoliitilisel areenil silma paista iseloomustab aga muidugi kogu meie poliitilist spektrit. 

Kõigi nelja suure erakonna valimisprogrammidest käib läbi näiteks üllas (kuigi taas mitte kui midagi ütlev) lubadus hoida ja arendada liitlassuhet Ameerika Ühendriikidega. IRLi programm märgib suisa loosunglikult: „Euroopa ei tohi endale lubada põhjendamatut ja üleolevat antiamerikanismi.“

Virrvarri sees paistab silma kevadistel riigikoguvalimistel alla protsendipunkti häältest kogunud partei Eestimaa Rohelised, mis tahaks hakata riigi välispoliitikat kujundama (üllatus-üllatus) „riiki globaalsetesse kliima- ja keskkonnajulgeoleku struktuuridesse integreerides“. 

Aga põhjus, miks Eestil puudub iseseisev välispoliitika, peitub selles, et meie riik (või täpsemini - valitsus) ei näe 24 aastat pärast iseseisvuse taastamist enam otsest vajadust välispoliitilisi otsuseid langetada. Mugavam on järgida suunda ja nõustuda sellega, mida ütleb millegi kohta mõni suurriik siin või seal pool Atlandit. 

Viimastel aastatel on näiteks üles kerkinud maailma suurima omariikluseta rahva, kurdide küsimus. Samal ajal kui terroriorganisatsioon Islamiriik jätkab kahe riigi territooriumi vallutamist, on Iraagi aladel tekkinud võimuvaakum, milles võiks kurdide riik viimaks potentsiaalselt tekkida. 

Kuigi Eestile, pidades silmas meie riigi ajalugu ja põhiväärtusi, peaks olema oluline rahvusvaheline printsiip rahvaste enesemääramise õigusest, millele tugines 1918. aastal ka Eesti iseseisvusmanifest, ei taheta praegu ühe oma vabaduse eest võitleva omariikluseta rahva küsimuses ohje haarata. Selle asemel peidetakse end rahulikult ühe teise rahvusvahelise printsiibi taha ning räägitakse tõsimeeli Iraagi ühtsusest ja territoriaalsest terviklikkusest. 

Hiljuti sel teemal ühe anonüümseks jääda soovinud välisministeeriumi ametnikuga rääkides, tunnistas ta mulle, et kuna rahvusvahelisel tasandil Iraagi Kurdistani iseseisuvusteemaline debatt puudub, ei söanda ka Eesti kurde toetama hakata. Siiski on tema kinnitusel välisministeeriumis seda küsimust majasiseselt arutatud ja valmidus kurdide püüdlusi toetada on ka tegelikult täiesti olemas. 

Kuid nagu ütles välisminister Marina Kaljurand ametisse astudes, ja on ka varem toonitatud, ei aja ministeerium ega ükski minister oma isiklikku välispoliitikat, vaid lähtub valitsuse seisukohtadest. 

Ja võimul oleva valitsuse juht, peaminister Taavi Rõivas märkis juba eelmisel aastal ametisse astudes järgmist: „Loodava valitsusliidu välispoliitika jätkab senisel kindlal kursil. /../ Me usume, et Eestil ei ole vaja suurt narratiivi“. 

Mida arvad sellest teemast Sina?